See häbi ei ole tänasest päevast - see on lapsepõlvest

On huvitav, kui kaua võivad lapsepõlvest pärit mustrid meiega kaasas käia. Ka siis, kui elu on muutunud, enesekindlus kasvanud ja valikud teadlikud. Ma mäletan aega, kus iga väike muutus mu näos – paranemisjärgus püsimeik, botoxi süstimisest jäänud sinikas, punetus või turse – tekitas minus ebamäärast rahutust. Mitte kahtlust oma otsuste suhtes, vaid soovi neid varjata.

Aastate jooksul, töötades oma klientidega, olen seda sama tunnet hakanud ära tundma neis. Kuulen seda nende küsimustes ja muredes paranemisprotsessi ajal – olgu tegemist püsimeigi, mikronõelumise või mõne muu esteetilise protseduuriga. Mure ei ole enamasti protseduuri enda pärast. See on mure sellepärast, kuidas keegi võib vaadata. Mida keegi võib mõelda. Kuidas minna välja, kui näol on punetus, koorumine või väike jälg muutumisest.

See tunne ei ole seotud iluga. See on seotud nähtavusega.

Ma olen seda kõike ise kogenud – mitte ainult spetsialistina, vaid naise ja inimesena. Ja just see on andnud mulle selguse, et see, mida me kardame, ei ole tänane reaalsus, vaid vana kogemus, mis aktiveerub hetkel, kui me ei tunne end “valmis” või “korrektsena”.

Lapsepõlves õppisime kiiresti, et erinevus tõmbab tähelepanu. Et nähtav olemine võib kutsuda esile pilke, kommentaare või nalja. Ja kuigi me oleme ammu täiskasvanud, võib see teadmine endiselt elada meie kehas – eriti hetkedel, kus oleme haavatavad või protsessis.

Aga mida rohkem ma nii enda kui ka oma klientide kogemuse kuulan, seda selgemaks on saanud üks lihtne tõde: enamik inimesi ei märka. Ja kui märkabki, siis vaid hetkeks. Pilk libiseb üle ja elu läheb edasi. Me ei ole teiste jaoks nii kesksed, kui meie sisemine kriitik meile vahel räägib.

See arusaamine on muutnud ka minu enda suhtumist. Ma ei tunne enam vajadust peituda või õigustada seda, et olen läbinud mõne iluprotseduuri või olen paranemisjärgus. Mul on lubatud olla vahepeal. Lubatud olla muutumises. Lubatud anda kehale ja ajale ruumi teha oma tööd.

See ei ole ükskõiksus või üleolek, vaid küps rahu ja teadmine, et minu väärtus ei ole seotud sellega, kas ma olen hetkel “valmis” või mitte. Ja võib olla ongi see üks sügavamaid järeldusi, milleni ma olen nii iseenda kui ka oma klientide lugusid kuulates jõudnud: maailm ei vaata meid nii karmilt, kui me kardame. Ja sageli oleme meie ise need, kes end kõige rangemalt jälgivad.

Kui see tekst kõnetab sind, siis tea – see tunne on õpitud ja sellest saab lahti lasta – lihtsalt mõistmise kaudu.