Ilu algab seestpoolt – ja hormoonidest

Kui keegi oleks minult aastaid tagasi küsinud, millal ma viimati oma kilpnääret kontrollisin, ei oleks ma sellele küsimusele osanud erilist tähendust anda. Tollal ei olnud mul teadmist, kui keskset rolli see väike nääre kogu organismi toimimises mängib. Täna tean seda isikliku kogemuse kaudu.

Aastaid tagasi saabus periood, mil ma ei tundnud enam oma keha ära. Selle toimimine muutus mulle arusaamatuks – ilmusid käte värinad, süvenev väsimus, seletamatu nõrkus ja üldine jõu kadumine. Juuksed hakkasid märgatavalt hõrenema, nahk muutus kuivaks ja elutuks ning taastumisvõime aeglustus. See ei olnud väsimus, mida oleks saanud leevendada puhkuse või tempomuutusega.

Tol hetkel kahtlustasin ma stressi, läbipõlemist. Oletasin, et tegemist võib olla muutuste rohkest ajast psühholoogilise ülekoormuse või emotsionaalse väsimusega. Ma püüdsin olukorda mõtestada vaimse seisundi kaudu ega osanud näha, et tegelik põhjus peitus hormonaalses tasakaalutuses.

Aja jooksul sümptomid süvenesid. Tekkis püsiv kohin kõrvades, juuste kvaliteet ja tihedus halvenesid veelgi ning peanahk muutus ülitundlikuks. Sensoorne ärritus oli sedavõrd tugev, et igapäevased tegevused, näiteks juuste pesemine, muutus ebamugavaks ja kurnavaks. See oli hetk, mil sain aru, et tegemist ei ole mööduva seisundiga ning vajan professionaalset meditsiinilist hinnangut.

Pöördusin arsti poole ja läbisin põhjalikud uuringud. Analüüside tulemusel selgus, et mul on kilpnäärme alatalitus ning minu kilpnääre ei tootnud enam organismile vajalikus koguses hormoone. See selgitas sümptomeid, millega olin pikalt elanud ilma selge vastuseta.

Diagnoosiga algas uus etapp – hormoonasendusravi. Praktikas tähendab see pikemat ja individuaalset protsessi, mille käigus otsitakse organismile sobiv hormoonannus. Annuseid kohandatakse järk – järgult, tuginedes regulaarsetele vereanalüüsidele ja enesetundele.

Minu puhul ei ole hormonaalne tasakaal siiani täielikult stabiliseerunud. Hormoonitase kipub ajati kõikuma ning seetõttu käin vajadusel pea igakuiselt analüüse andmas, et annuseid korrigeerida. See on olnud oluline õppetund mõistmaks, kui individuaalne ja muutuv see protsess olla võib.

Oluliseks pean rõhutada, et kilpnäärme talitushäireid kiputakse sageli käsitlema liiga üldistatult või seostatakse neid eksklikult üksnes meeleolu – või nahaprobleemidega. Tegelikkuses võivad sümptomid olla palju mitmekesisemad ja mittespetsiifilised: püsiv väsimus, seletamatu nõrkus, kaalumuutused, janutunne, külma- või kuumatundlikkus, keskendumisraskused ning see seletamatu tunne, et keha ei toimi varasemal viisil.

Üks sümptom ei tähenda veel diagnoosi. Samas võivad mitmed koos esinevad kaebused viidata vajadusele teha täiendavaid uuringuid. Analüüside tegemine ei tähenda automaatselt, et leitakse kilpnäärme häire, kuid need annavad väärtuslikku teavet organismi seisundi kohta ja aitavad välistada või kinnitada võimalikke põhjuseid.

Miks ma sellest räägin?

Sest kilpnäärmehormoon mõjutav oluliselt kogu organismi toimimist – sealhulgas naha seisundit, kudede uuenemist, närvisüsteemi ja üldist energiataset. See omakorda mõjutab otseselt ka esteetiliste ja kosmeetiliste protseduuride kulgu ning lõpptulemust.

Kilpnäärme alatalituse korral võib täheldada naha kuivust, aeglasemat taastumist ning kudede muutunud reaktsioone. Näiteks püsimeigi puhul võib see väljenduda pigmendi nõrgemas kinnitumises või vajaduses sagedamate hoolduste järele. Mikronõelumise ja teiste naha taastumist stimuleerivate protseduuride puhul võib tulemus avalduda aeglasemalt. Täitesüstide ja botuliintoksiini kasutamisel võib toime kestus olla lühem või reaktsioon ettearvamatu.

See ei tähenda, et kilpnäärme talitushäiretega inimene ei võiks esteetilisi protseduure teha. Küll aga tähendab see, et nii klient kui spetsialist peavad olema teadlikud organismi üldisest seisundist ning arvestama sellega ootuste ja raviplaani kujundamisel.

Jagan seda kogemust mitte hirmutamiseks, vaid teadlikkuse tõstmiseks. Olen selle tee ise läbi käinud ning näinud, kui suur erinevus tekib siis, kui otsustad oma keha kuulata ja vajadusel põhjalikumalt uurida. Mõnikord ei alga enese eest hoolitsemine uuest protseduurist, vaid ühest vereanalüüsist. Ja vahel on just see samm kõige olulisem.